Charles Huot

Varane elu, pere ja haridus

Charles Huot sündis 6. aprillil 1855 Quebec'i linnas, Kanadast, maailmas, mida shapedas tema vanemate pidev ja siakamõtteline töörindus. Ta oli kaupleja Charles Huoti ja Aurélie Droleti poeg. Järgades tema esimesi aastaid, ilendis poiss natuurlik huvi visuaalkunstide vastu, näidates joonistamise talenti, mis viitas teele, mis ulatus kaugemale tema pere kaubanduslikest huvidest. See varane eelistus ei olnud pelgalt ajutine huvi, vaid määraev kajastav omadus, mis juhtis teda lõpuks kaugele tema pärispaigast.

Õppus ja elu Pariisis

1874. aastal lahkus Charles Huot Quebec'i linnast Pariisi, otsides École des beaux-arts ranget ja disiplinseeritud õpetust. Ta sisus Alexandre Cabaneli tööriista, mis pakkus tehnilise aluse tema kasvavale stiilile. See Prantsusmaa-aeg oli tähistatud tema pideva kohaloluga linna konkurentsetes kunstiringides. Ta osales arvukates näitlustes, sealhulgas 1876. aastal toimunud Salonis.

Tema talent sai märkimisväärset tunnustust 1878. maailmaEXPO ajal. Just selle ürituse raames ostis Prantsuse valitsus tema maali Le Bon Samaritain. See omandamine tõi noorele maalari jaoks rahvusvahelise kinnituse hetke. Ta jäi Prändus peekini mitmeks aastaks, täienestades oma oskusi, enne kui ta lõpuks Kanadasse naasid.

Tagasipöördu Minek Kanadasse ja Religioosid Lõpumatuid Tellimusi

Pärast 1886. aasta naasmist Kanadasse asustas Charles Huot Quebec'i linna, püüdes leida oma kodumaal kindlat kohta ja juurduda oma kunstilise tegevuse juurde. Tema professionaalne suund muutis märkimisväärselt, kui aastal 1887 sai ta tellimuse Püha Faiasust eeskirjade järgi koristama Püha Faiasuse kiriku. See ülesanne tähistas algust produktiivsele perioodile, mida isvestas pühin kunst, kuna ta leidis, et teda kutsutakse üha enam koristama erinevaid religioosseid ruume. Tema võime käsitleda suurepäraseid vaimulisi teemasid kinnitas tema famaatsust nii kirikuohvrite kui ka usklaste silmis.

Kunstniku tööd aastatel olid iseloomulikud pideva tellimuste voogud paljudest provinsiigi kirikudest. Need projektid nõudsid mitte ainult tehnilist oskust, vaid ka sügavat liturgeekilist ruumi ja traditsiooni mõistmist. Tema tööd said Quebec'i religioosnaalse maastiku lahutuskriitiliseks osaks, kui ta liikus erinevate kihelkondade vahel, et täita neid olulisi palveid. Tema kohalolu kohalikus kunstiväljas kinnistusid need ulatuslikud dekoratiivprojektid.

• Le Bon Samaritain
• La Transfiguration (esquisse pour la voûte de l'église de Saint-Sauveur)
• Le Paradis (esquisse pour la voûte de l'église de Saint-Sauveur)
• Le Jugement dernier (esquisse pour la voûte de l'église de Saint-Sauveur)

Rihlad ja aeg Euroopas

Charles Huot'i elu oli sageli määratletud Vana Maailma kutsel. Septembris 1885 avas ta uue chapteri, kui lavastas Berliini lähedal Belitzis pulma Louise Schlachteriga – liit, mis viis ta lõpuks uuesti üle Atlanti. Kuigi tema professionaalne juur on süvanalt Kanadasse, Quebeci maapõlgesse asendatud, püüdeldus täiusoni oma kunstilise käsitluse täiendamiseks ning see impulss jäi tema elus pidevaks kaasasotsaks.

1903. aastal naasid Charles Huot ja tema pere Euroopasse, rändates koos perekonnaga uutesse keskkondadesse. Seda perioodi iseloomustas otsing nii varem kadunud sidete leidmiseks kui ka tehnilise täiuslikkuse saavutamiseks. Ta veetis aega Saksamaal oma abikaasa vanemaid külastades, enne kui suundus edasi Itaaliasse. Just Itaalias püüdis ta teravdada oma kunstilist täpsust, pühendades end kogu oma olemuse Francesco Gai õppimisele.

See õppimisaeg ei olnud pelgalt lühiajaline ekskursioon, vaid teadlik ja sihtitud oskuste omastamine. Isegi kui tema elu muutus keerukamaks, jäi tema pühendumus oma hariduse rangusele vaatamatuks. Lõpuks jäi ta Euroopa kontinent maha, pöördudes üksi tagasi Kanadasse pärast aega Brüsselis ja Prantsusmaa rannikkoasulas Saint-Malos.

Suured tellimused parlamendibuking

Aasta 1910 märkis Charles Huot karjääris olulist pöördot, mil valmis komitee tegi otsuse, et ta loovaks kaks monumentaalset ajaloolist maalidament parlamendibuking. See prestiitne ametikoht tõi talle avaliku tunnustuse taseme, mis määrkas tema elurütmi hilisematel aastatel. Aastate 1910 ja 1913 vahel keskendus ta oma jõud kogu energiaga nende tohitud teoste täitmisele, mille eesmärk oli tabada rahva ajaloo tõsidust läbi suurepärase ja mahuka kompositsiooni.

Need ajaloolised freskod sisaldasid teoseid Le Conseil souverain de 1663 ja Séance du premier parlement du Bas-Canada, le débat sur la langue. Viimane, mis kirjeldas keeledebatti, oli tema panus ehk puidu sisekujunduse keskne element. Peale nende seinamaalide laiemaks ulatus tema mõju ka kogu ruumi arhitektuurile, kuna temale anti ülesanne maalida Assemblée nationale'i plafond teemal Je me souviens. See töö nõudis aastaid kestvat ettevalmistust ja hoolikast tähelepanu provinsi sümbolilisele tähendusele, mida kandis selle moto.

Charles Huot jäi sügavalt seotuks nende institutsionaalsete projektidega kuni oma elu lõpuni. Kui ta 1930. aastal suri, oli ta veel aktiivselt tegevarendamas uue suure tellimusega selle ehitise jaoks. See viimane ülesanne oli nii mahukas, et lõpuks pidid tema õpilased astuma välja ja lõpule viia töö, mille ta oli alustanud.

Olulised teosed ja märkimisväärsed maalid

Charles Huot'i pintel suunasid sageli ajaloo suurepauksus ja usu pühalikkuses. Tema varajane tunnustus Euroopas leidis väljundit teoses Le Bon Samaritain, mis pärimuse ajal peremad tõzbati Prantsuse valitsuse tähelepanu 1878. aasta Maailmaekspozysioonil. See võime käsitleda süvitsi minevaid ja tähtsate teemadeid määrkas tema hilisema karjääri Kanadas, kus ta liikus püsivalt intimeetsete religiooseste dekoratsioonide ja avaliku arhitektuuri monumentaalsete nõudmiste vahel.

Tema püsivamad panused on peidetud Quebec'i Parlamendihoone seintade taha. Talle on usaldatud riigi poliitilise arengu olemuse vangistamist läbi massiivsete freskoonide. Nende hulka kuuluvad Le Conseil souverain de 1663 ja Le débat sur les langues : séance de l’Assemblée législative du Bas-Canada le 21 janvier 1793, mis on tema laia loovutuse keskpunktiks jäänud teosed. Need kompositsioonid nõudsid täpsust ajaloolistes detailides, alates koosoleku kordusest kuni selle ajastu eripärase olemusest. Isegi valguse olemus nendes ruumides oli osa tema visioonis, mida saab näha tema panuses kirjanduse atmosfääri, kus teos Je puise mais n'épuise on loodud spetsiaalselt massiivsetele vitraalile.

• Le Bon Samaritain
• Le Conseil souverain de 1663
• Le débat sur les langues : séance de l’Assemblée législative du Bas-Canada le 21 janvier 1793
• Je puise mais n'épuise

Huvilahud ja surm

Charles Huot elu viimane kümnend oli määratletud pideva liikumisega tuttavate Quebeci maastike ja Euroopa kultuurikeskuste vahel. Pärast Brüsseli perioodi veetis ta aega Prantsusjas, Saint-Malo linnas, aastal 1907. Seda eluperioodi iseloomustasid suurepärased avalikud vastutused, eriti aga tohutu ülesanne riigikogu hoone dekoreerimisel. Need ajaloolised freskod nõudsid aastaid kestvat ettevalmistust ja niinöörsust üksikasjade suhtes, mis pidas tarbima suuri osi tema ülejäänud väesest.

Eluootsa jõududes ei suutnud selliste massiivsete tellimuste füüsilised nõudmused enam tema oma võimekust samas määras toetada. Tema surma hetkel oli ta veel aktiivselt tegevelldes ühe suurema tellimusega riigikogu hoone jaoks. Töö jäi lõppumata, nõudes tema õpilastelt tema algatatud visiooni lõpule viimist. Charles Huot suris 27. jaanil 1930 Quebeci linnas, Silleris, 74. eluaastas.

Kus tema teoseid täna näha võib

Charles Huoti kunstiline pärand on tänapäeval laialt jagunenud mitmetesse olulistes Kanadasse institutsioonidesse. Montrealis hoiab lõenel kilel loodud teost La leçon de couture, mis pakub vaatajale lühiajalist pilku kunstniku oskusele tabada intiimeid, koduneid teemasid.

Québeci riiklik kunstimuuseum (Musée national des beaux-arts du Québec) säilitab tema mitmekülgise loomingut, kus külastajad võivad avastada teose Cinghalais fumant le narguilé, mis on lõenel kilel. Samuti kuulub muuseumi kollektsiooni õli kartongil, mis on loodud umbes aastate 1900–1925 vahel, teos Québec vu de la côte de Beaupré.

Teised ajaloolised pärjeldused on säilitatud spetsiaalselt valitud kollektsioonides. Québecis asub La bataille des plaines d’Abraham, mis on koduks Musée Royal 22e Régimenti kogele. Need erinevad asukohad tagavad, et tema panus nii religioossetesse kui ka ajaloolistesse teemadesse on edasi jäetud neile, kes uurinud Québeci visuaalse ajaloo arengut.