Martino Altomonte

Martino Altomonte: Elu barokkunas

Martino Altomonte, kes sündis alguses nimega Johann Martin Hohenberg, oli Austria pärevusega Itaalia barokkmaaliur, kelle kunstiline pärand on täis elavust ja sügavust. Tema karjäär ulatus läbi Poola ja Austria, jättes jätkud vibratilisi laingosid, vääriportreid ja muljutavaid altaripilte, mis peegeldavad oma ajastu kunstilisi liikumisi ja esteetilist täpi.

Sündinud: Neapel, Itaalia (1657)
Surm: 1745
Teised nimed: Johann Martin Hohenberg

Varane elu ja kunstiline haridus

Martino Altomonte'i kunstiline teekond sai alguse Austriast, kuid tema juured viisid ta Itaalia südamesse. Tema isa, Michael Hohenberg, emigreeris Tirolist Neapli, luues nii hariduskasvatuse ja kultuurilise taustaga harjunud pinnas, mis hiljem mõjutas sügavalt kunstniku maailmabilet. Kunstniku talant ja uudishimu tõid ta juba varasest ajast romaani, kus 15-aastaselena sai ta õppetööks ühe barokkunstikunsti kolossi, Giovanni Battista Gaulli ehk Baciccio'le. See õppeperiood Roomas pliiisid tema visiooni ja laidid kunstnikul sügava arusaamise monumentaalse barokimaali tehnikast.

Tema kunstiline areng ei piirdunud vaid ühe õpetaja juurde, vaid ta täiendava hariduse sai veel ühe Rooma suure mastaabi ja klassikaliste mõjudega tuntud mehe, Carlo Maratti juures. See mitmekülgne koolitamine ahelas tema stiili, ühendades klassikalise täpsuse barokse emotsiooniga. Kunstniku elu pöörduks täielikult uue suunaga 1684. aastal, mil ta sai õigust olla Poola kuningas Jaakobus III Sobieski õlikunstnik. See prestiitne ametikoht tõi kaasas ka uue identiteedi: just sel ajal võttis ta endale nime Altomonte, mis tähistas tema uue, rahvusvahelise ja kuningliku karjääri algust.

Karjäär Poolas ja kunstiline areng

Martino Altomonte'i kunstiline teekond saavutas uue taseme Poolas, kus ta sai kuningas III Jaakobi Sobieski õunelise kunstnikuna. See roll võimaldas tal keskenduda suurepärsetele lahingukohtade kirjeldustele, kus eriliselt jäi meelde Viini piirrõivas, ning väärikatele kuningliktele portreetidele, mis vangistas aja oma kuldse sättes. Lisaks sekkudes ta sügavalt ka religioossete teostega, luues arvukalt altarpide sarja, millest paljud on kahjuks aja kohevanu kadunud. Tema varajane stiil, mida illustreerib Tarnów piiskopkonna muuseumis säilinud teos Abrehami ohver, paljastab ta varajase perioodi kui neapoliitliku chiaroscuro ehk valo-varju tehnikaga maalamise järjepideva õpilase. Kunstiline pärand ei piirdunud aga vaid temaga, kuna tema poeg Bartolomeo Altomonte, kes sündis aastal 1694, õppis samuti meisterlikkuse kätte ja becomeks tuntud kunstnik.

Wiiin ja Weenid baroki arengul

Martino Altomonte karjääri lõputu osa leidis Wiiinist, kuhu ta asustas umbes aastatel 1699–1702. See üleminekuperiood tähistas tema kunstilist küpsemist ja uut algust, mis lõpuks muutus Wiiini kunstimaastikku p ning leidis oma kinnituse ka akadeemilisel tasul. Aastal 1707 nimetati ta kunstikooli Akademie der bildenden Künste (Kunstikunste akadeemia) õppeõpetajaks, mis kinnitas tema autoriteeti euroopa kunstimaailmas. See akadeemiline tunnustus tõi ka armastatud ametid, nagu tõenäoliselt dekoratiivne amet Neue Favorita nimelises Schloss Augarteni lisapaviljonis.

Altomonte kunstiline keele hävituslik kooskõlastus on tema Wiiini perioodi suurim pärand. Tema õli- ja fresko-tööd avastavad unikaalse stiili, kus kohtuvad neapoliitlik chiaroscuro ehk dramaatiline valo ja varjo mäng ning peenelt kohastatud Veneetsia pastelltoonid. See stiililine sümfoonia ei olnud pelgalt isiklik valik, vaid see aitas märkimavalt kaasa Wiiini baroki kunstilise arengule. Tema nähtavad tööd avalikus ja sakraalruumis on tohutu: ta lois laema-maalid Salzburgi peapiiskopiate residensile (1709–10), altaripildid Dorotheerkirche'ile (1713), Peterskirche'ile ja Stephansdomile (mõlemad 1714), Kremsi kirikusse ning Ljubljana Deutschordenskirche'i (mõlemad 1715). Tema viljakus jõudis oma peakõrve ka Wiiinis, kus ta kirjats 1716. aastal madalamas Belve-deeres suurepäraseid laema-freskoosid.

Peateosed ja pärand

Martino Altomonte kunstiline pärand on sügavalt juurdunud tema võimekuse ja stiili mitmekorralikkuses, mis väljendusläks läbi tema kõige märkemate teoste. Tema oskust dramaatiliste ajalooliste stseenide igevas esindab suurepäraselt teos "Aleksander lõika Gordioni sõlm" (1708), mis on täis baroklikku liikumist ja intensiivsust. Uuepärane religioosne kunstiline täiuslikkus ilmneb tema suurepärases altaarpildis "Neelamaine" (1737), mis kubab Wilheringi kloostrikirikus, ning taas Linzi Ursuliinide kiriku põhialtaarpildis (1738–40), mis on pühendatud Pühalikule Miikalile. Need tööd on tõvid tema sügavad juured sakraalkunstis ja tema võime luua pühse väärikust. Tema kunstiline evolutsioon jõudis oma kulminatsiooni hilisemas teoses "Püha Leopoldi apotheoosi" (umbes 1750), mis peegeldab kunstniku pidevat stiililist arengut ja täiuslikkuse otsingut.

Altomonte tunnustatakse kui viidatavat viinist barokimaali pioneerit, kes suutis sulandada kokku Itaalia ja Austria kunstilised traditsioonid. Tema unikaalne stiil, mis kombineerib neapoliitlikku dramaatilist chiaroscuro-efekti ja venetsialast peenelt värvilisust, lõi eripärase visuaalse keele, mis mõjutas pikaid aastaid järgnevaid kunstnikke ja vormis uue visuaalse ajastu kesks Euroopas.