Kirjanduse ja kunsti polymaat
William Hazlitt oli tõeline erakordne inimene – inglise esseist, dramaatika- ja kirjanduskriitik, maalik, sotsiaalne kommentaator ning filosoof. Ta on pälvinud tunnustust kui üks suuremaid kriitikozi ja esseiste inglise keele ajaloos, püsides samas nimekirjas nagu Samuel Johnson ja George Orwell. Kuid tema kirjanduslikud saavutused olid vaid osa tema mitmekülgsusest; teda pidasid oma ajastu parima kunstikriitikuks.
Tema kunstiline tegevus hõlmus ka rändavad maaliarstina töötamist. Saades õpetust oma venna Johnilt, kes oli portreimaaliarst, hakkas Hazlitt portreteid maalis, kasutades vahel Rembrandtist inspireeritud stiili. Tema tööd olid nii kvaliteetsed, et tema isa port्रेटt võeti välja Royal Academy'i näitusele. 1802. aastal rändas ta Pariisi, et koopiaid teha vanade meistrite teostest Louvre'i muuseumis.
Kirjanduslikud ja filosoofilised püüdlused
Hazlitti intellektuaalne elu oli süvitsi uuritud ja sisaldas mitmete mõtlejate uurinamist ning mitmete oluliste teoste avaldamist:
- An Essay on the Principles of Human Action: Being an Argument in favour of the Natural Disinterestedness of the Human Mind (1805)
- Free Thoughts on Public Affairs (1806)
- The Eloquence of the British Senate (1807)
- A New and Improved Grammar of the English Tongue (1809)
- Table-Talk
- Characters of Shakespear's Plays (1817)
Journalistina panustas ta sellistesse perioodikatesse nagu The Examiner, The Morning Chronicle ja The Edinburgh Review. Tema kirjutused puudutasid laia valikut teemasid, hõeldusid Shakespeare'i, Miltoni loomingut ning sisaldasid mitmeid poliitilisi ja sotsiaalseid kritiike.
