Asmodea

Francisco de Goya: Hispaania hinge kajastused varjus ja valguses

Francisco José de Goya y Lucientes, nimi, mis kõleb kunstiajaloo saalides, kehastab põnevot paradoksi. Ta oli nii oma aja toode – süvenenud vana meisterte traditsioonidesse – kui ka visionär, kes ennustas modernse kunsti ärevusi ja väljendusvabadust. Sündinud 1746. aastal Fuendetodosi väikeses külas Hispaanias, Goya tee püüdvalt provintsiaalset kunstnikku, kuningliku kohtvennapiltijat ja lõpuks inimeste kannatuste ja ühiskondliku lagunemise kroonikaks on tõestus tema erandliku talendi kohta ja rahutu ajastu kohta, mida ta elas. Tema varajane õpe algas neljateistaastaselt José Luzán y Martineri juures, pannes aluse traditsioonilistele tehnikatele, enne kui ta kolis Madridi ja täiustas oma oskusi Anton Raphael Mengsiga, tolleaegse Hispaania kuningliku palee domineeriva kunstijõuga. See algne periood sisse Goya meisterlikkuse vormis ja kompositsioonis, mis on näha tema varajastes tellimustes – gobeläänide kujundused, mis esitlesid igapäevaelu elavaid stseene, kajastades Rococo sensibiliti, mida pehmendas eraldi Hispaania realismi. Abielu Josefa Bayeuga, teise maalijaga kuningliku ringis, kinnistas veelgi tema positsiooni kunstilises ühiskonnas. Need varajased tööd, kuigi armsad ja oskuslikult tehtud, pakkusid vähe hoiatust sügava emotsionaalse sügavuse ja häiriva tumeduse kohta, mis määrasid hilisema loomingut.

Ülemineku ja muutumise aeg: Kohtlase graatsia pimedas sisemuses

Goya tõus Hispaania kuningliku palei ridades oli stabiilne. Ta sai 1786. aastal Kuningliku Kamri maalijaks, mis tagas aristokraatide ja kuningate portree tellimuste voogu. Need portreed on märkimisväärsed mitte ainult nende tehnilise hiilguse poolest – Goya omaldas imelist võimet jäädvustada sarnasus vankumatu aususega – vaid ka psühholoogilise sisendi poolest. Ta ei maalind lihtsalt seda, *nagu* tema istujad välja nägid; ta paljastas midagi nende iseloomu, nende haavatavuse ja isegi nende peidetud ärevusi kohta. Näiteks on Chinchóni krahvinna mitte ainult ilus naine elegantse kleidiga, vaid tegelik, mis kiirgab intelligentsust ja võib-olla pisukest melanhooliast. Siiski, palee edu ilme all keetis Goya sees muutumist. 1793. aastal jättis raske haigus ta sügavalt kurt, sündmus, mis muutus pöördeliselt maailma tema tajule ja sellele järgnenult ka tema kunstile. See affektsioon kiskus ta intensiivse siserefleksiooni ja isolatsiooni perioodi, katkestades tema seose sotsiaalse eluga, mida ta kunagi nautis, ja sundides teda sisemusse, pimedasse, subjektiivsemasse reaalsusse. Tema kunstilise stiili nihkumine oli dramaatiline. Häälekaid värve ja rõõmsaid stseene ei olnud enam; nende asemel ilmus kurvastav pallett, lahti pintslipisangud ja kompositsioonid, mis on täis emotsionaalset intensiivsust. Ta hakkas uurima hullust, vägivalda ja irratsionaalsust, ennustades neid ärevusi, mis haaraksid tulemasolevaid aastakümneid Euroopas.

Tumedad nägemused: Caprichos, Katastroofid ja Musta maalijad

See kunstiline viljakus kulmineerus mõnes Goya ikoonilisemas teoses. Los Caprichos, kaheksa sajast etšist, mis avaldati aastal 1799, on peksvalt satiir Hispaania ühiskonnale – selle vaimukuse, uskumuste ja moraalse korruptsiooni paljastamine vankumatu tarkusega ja närvilise ironiaga. Pildid on groteskid, kuid köitvad, täis nõidusseid, koletisi ja aristokraatia karikatuure, kõik esitatud meisterliku käsuga etšimistehnikas. Kuid just The Disasters of War, mis loodi aastatel 1810–1820, kinnitas tõeliselt Goya maineet kartmatuna inimeste kannatuste kroonijana. Need vapustavad etšid kujutavad Peninsula sõja julma vägivalda – mõlemalt poolt toime pandud atsed, nälga jäänud, meeleheitmine ja Hispaania rahvale tekitatud täielik häving. Nad ei ole lahingu kangelaslikud kujutised; need on vankumatu kujutused selle hirmuäratavast vägivallast, ilma igasuguse romantisatsioonita või ülistuseta. Võib-olla kõige häirivamad on The Black Paintings, neljateistaani seinamaalingute sari, mille Goya maalis otse oma maja seinale, „Quinta del Sordo“ (Kurdi mehe villa), aastatel 1819–1823. Need tööd – sealhulgas hirmutav Saturn Devouring His Son ja kummitav Asmodea – on laskumine inimpsüühikasse, mis väljendab lootusetust, hullust ja eksistentsiaalset hirmu ületamatul intensiivsusel. Nad esindavad radikaalset lahkumist traditsioonilistest kunstikonventsioonidest, eelnev abstrakti kunsti väljendusvõimsust.

Pärand innovatsioonist ja mõjust

1824. aastal pettununa Hispaanias valitsevast poliitilisest rahutust, otsis Goya pagendust Bordeaux’s, Prantsusmaal, kus ta jätkas tööd kuni oma surmani 1828. aastal. Tema viimased aastad olid märgitud printimistööle keskendumise uueks tõukeks, mille kulminatsiooniks oli La Tauromaquia sari, mis tutvustas härgivõitlust spektaaklit ja julma vägivalda. Francisco Goya pärand on tohutu ja ulatuslik. Ta seisab kunstiajaloo pöördepunktina, sillutades vahet vana meisterte ja modernse liikumise vahel. Tema mõju võib näha lugematutes kunstnike töödes, kes järgnesid – alates Édouard Manetist ja Pablo Picassost kuni Francis Baconini – kõik tõmmatud tema väljendusrikka pintslipisangu, psühholoogilise sügavuse ja valmisoleku poolest silmitseda ebamugavate tõdedega. Ta esitas kunstikonventsioone kahtlusele, omakasvatuslikkust kasutas ja julges uurida inimkogemuse tumedamaid külgi, jättes maha teose kogu, mis jätkab publiku köitmist tänapäevani. Goya ei maalind lihtsalt pilte; ta peegeldas ühiskonda, sundides meid silmitseda meie endi vigadega ja haavatavusega ning tuletades meile meeles pidada inimvaimu püsimatut – ja haprat – võimu.

Teemad ja tehnikad

Kogu oma karjääri jooksul ilmuvad mitmed korduvad teemad Goya töös. Inimliku vaimukuse ja ühiskondliku korruptsiooni uurimine on esindatud Los Caprichos’is, samas kui sõja õudused kujutatakse brutaalselt The Disasters of War’is. Tume huvitatus, uskumused ja irratsionaalsus läbivad suuremat osa tema hilisemast loomingust, kulmineerudes The Black Paintings’i häirivate kujunditega. Tehniliselt oli Goya mitmesuguste meediumite meister. Ta paistis portreedes silma, jäädvustades mitte ainult füüsilise sarnasuse, vaid ka psühholoogilise sügavuse. Tema värvide kasutamine muutus aja jooksul,