Sculpture-morte

Marcel Duchampi elu ja kunst

Sündides 28. juulil 1887 Blainville'is, Normandiassa, Prantsusmaal, astus Marcel Duchamp maailma, kus loovimpulsi tung oli tema vere sügavalt sisse söetud. Ta oli Eugene'i ja Lucie Duchampi seitsmearaline perekonna neljas laps. See oli loovate inimeste ja mõtlejate koda; tema õed ja vennad jagasid seda loovust otsustamatust, kuna tema vennad Jacques Villon ja Raymond Duchamp-Villon ning tema õde Suzanne Duchamp-Crotti püüdsid kõik oma elu kunstnikuna. Kuigi ta becomev eventually äärmasti keerukaks Prantsusmaa-Ameerika figuuriks, jäid tema juured siiski Normandiia vaikusesse.

Tema elu ei olnud kunagi pelgalt pintli või pisti alla kulutav ülene pursuit. Ta oli mitme maski ja mitme huviala mees, liigudes maailmas kunstniku, leiutaja ja pühendunud maljaklubiliikmena. Ta võttis kasutada isegi naiskujulist alter ego't, Rrose Sélavy, et veelgi enam keerukastada identiteedi piire. See rahutu vaim sundis teda liiguma kultuurikeskuste vahel Pariisist New Yorki, otsides pidevalt oma ajastu kindluste hällitust. Ta ei soovinud pelgalt maailma maalid; ta soovis mõelda ümber sellele, kuidas me seda tajume.

Tema panus moodsusta ajastu oli sama mitmekülgne kui ootamatup
Ta pöördugi masina ja igapäevase eseme poole, et leida intellektile uut keelt. Tema teosed ilmusid sageli järgmistel kujil:

• Fountain
• Nude Descending a Staircase, No. 2
• The Large Glass
• Bicycle Wheel

Varane elu, pere ja õppimine

Prantsuse Normandy piirkonna Blainville-Crevoni vaikuses alustas noine nimega Henri-Robert-Marcel Duchamp elu, mis lõpuks lammutas loovuse kõige sügavamad vundamendid. Ta sündis peres, kus kunst oli tuttav keel; tema vennad, Jacques Villon ja Raymond Duchamp-Villon, leidsid mõlemad oma tee kunstnikeks, nii maalidena kui skulptuurimeistritena. See väljendusrikas kodune atmosfäär hoidis elvi tema varajasi kalduvaid huve, suunates ta kunstianu akadeemilise õppekonveks. Ta otsis teed Pariisi Académie Julianisse, kus veetis aega aastatel 1904 kuni 1905, kuigi tema süda rändas tihti pigem biljardi Lauale kui kunstistuudioon. Ta veetis aasta ka Ecole des Beaux Artes'is, kuid see õppeperiood ei viinud tema püsiva sideni akadeemilisele traditsioonile.

Tema noorekonnad värvid ja vormid said vormistada ajastu muutuvaid laineid, kuna ta leidis end tõmmatuna fauvismist tultuvast intensiivsest palettist ja postimpressionismi struktuurilisest uurlemisest. Siiski ei olnud tema tee lineaarne akadeemiline progressioon. Aastal 1905 kutsus riik teda alustama kohustuslikku teenistust 39. jalgrünisõdurite regimentis. Sellel perioodil leidis ta end Roueni linnast, töötamas trükikojas. Just siin, printeri lõhna ja trükimasina rütmi keskel, omandis ta täpsust tüpograafiast ja erinevatest trükiprotsessidest. Need praktilised oskused, mis pärinesid kaugel Pariisi kõrgetest salongidest, annavad hiljem uue mõõdu tema mõistmisele, kuidas objekte ja pilte reprodutseeritakse ning kuidas neid tajume.

Kunstiline areng Pariisis

Pariisi tänavatel liigudes hakkas noore kunstniku kohalolu kunstimaailmas selgelt looma vormi, peegeldudes ajastu suuremates näitustel. Juurde jõudnud 1909. aastaks oli ta juba oma töid esitamas Salon des Indépendantsis ja Salon d’Automnesis, püüledes leida oma kohta oma ajastu loovate inimeste seas. Ta leidis end tõmmatuna Paul Cézanne'i mõtete juurde, kelle lähenemine vormile ja struktuurile jäi süva jälg tema arenevale visioonile. See periood ei olnud pelgalt maaliuimlemise õppimine, vaid pigem tee, kuidas väljendada muutuva maailma keerukust.

1911. aasta tõi endaga kaasas märkimisväärse murdu, kui ta sai seotuks kubistlikuga. See ulanem fragmentaarsete vormide ja mitmekordsete perspektiivide vastu lükkas ta eemale traditsioonilisest esitlusviisist. Just sel ajal valmistas ta Kohvimeest, teose, mis viitas tema kasvavale huvile mehaanilise ja konseptuaalse suunaga. Ta jäi menetlema neljanda dimensiooni ideele, otsides viise, kuidas kirjeldada liikumist ja aega lamedas maali püsival raamisel. See intellektuaalne nälg sundis teda vaatama asjade pindaga kaugemale, küsimatades, kui suur osa kunstist on tegelikult mõeldud vaid silma meelindamiseks.

Radikaalsed aastad New Yorkis

Pärast Ameerika Ühendustees saabumist leidis Marcel Duchamp endast maastikust, mis oli küttunud tema peas kanduvaks revolutsiooniks. Ta oli olnud riigis vähem kui kaks aastat, kui ta sooritas oma kuulsaima mässilise teo. New Yorki pulsis intelligentsetes ringkondades võeti ta vastu suure uudishimuga, leides oma koha mõtlejate ja loovate inimeste seas, kes olid valmis traditsioonide piireid laiendama. Need vormingas aastad olid tema ellujäämiseks vajalikks, ning prantsuse keele õppestamine oli praktiline vajadus, mis andis talle vabaduse pühenduda oma sügavamatele, intellektuaalsele huvidele.

Just sellises keskkonnas sai ta üheks New Yorki proto-Dada liikumuse keskseks figuuriks. Ta liikus linna mööda koos Francis Picabia, Man Ray ja Beatrice Wood, aitades kaasa rebellisusele, mis püüdis lammutada kehtestatud korda. Tema kohalolu aitas kujundada New Yorki Dada liikumuse põhimõtteid, muudades linna ideede laboriks, mis küsis küsimusi kunstniku rolli ja tegevuse olemuse kohta. Ta ei olnud pelgalt selle ühirõhu osapool; ta oli selle katalüüsator.

Aja jooksul süvenes tema side Ameerika maastikuga. Kuigi ta saabus riiki külastajana, otsides uusi viise intellekti väljendamiseks, sai ta lõpuks 1955. aastal Ameerika kodanikuks. Tema elu seda perioodi iseloomustas keeldust jääda mugavasse professionaalse maaliastja rolli; selle asemel valis ta linna kui sügava ja sageli rahutava konseptuaalse uurimise ruumi.

Tehnika, stiil ja readymade

Ta väsis sellest, mida ta nimetas "retinaalseks kunstiks" – teostest, mis olid mõeldud pelgalt silma meelest().__p>

Ta püüdis sellest lõigule vabaneda, pöörates oma mõju objekti taga oleva kontsepti poole, liidates fookuse visuaalsest naudimisest intellektuaalsele tundele. See üleminek viis ta umbes 1914. aastal readymade'ide loomise juurde. Need ei olnud valitud nende ilu või veerluse tõttu, vaid visuaalse ükskõpsuse ehk indifference kaudu. Valides tavalised, massipõhised esemed ja esitades need kunstina, eemaldas ta traditsioonilise käsitöö vajaliku elemendi. Ta püüdis möödutada kunstniku käe otseselt, eelistades teadliku valiku jõudu pintli oskusetele.

Tema kunstiline praktika oli rahutu ja muutlik, keeldus jääma ühe stiili piiridesse. Samal ajal kui ta uuris kubismi fragmentaarset perspektiivi, liikus ta läbi dadaistliku kaosest ja kontseptuaalkunsti cerebraalsetest sügavustest. Ta töötas laiama valiku erinevate meediumitega, alates skulptuuri ja kollageži haptilisest olemusest kuni lühifilmi ajutiste kvaliteetide ja isegi oma keha kohalolu kuni. Ta mängis sageli identiteedi piiridega, kasutades naiskujulist alter ego nimega Rrose Sélavy, et uurida soolise suveräänsuse ja fluiditeedi olemust. Sõnamängude ja juhuslikkuse elemendi abil muutus ta loovusakt loogika ja mässilise mänguks.

• Fountain (1917)
• Bicycle Wheel (1913)
• Bottle Rack (1914)
• Comb (1916)

Olulised teosed ja suured innovatsioonid

Üleminek maalistimismest kontseptuaalse suuna hakkas selgelt vormingis saadma läbi tema huvide liikumise ja vormi fragmentaarne purunemise. Aastal 1912 loi ta teose Nude Descending a Staircase, No. 2, mis pities kinni mehaanilise liikumise läbi sarja ülikattevaid, ühekordseid tahkusid. See lähenemine püüdis kirjeldada liikumist, mitte staatilist asendi võtmist. Kuni 1913. aastani liikusid tema huvid siia suunas, et koguda leitud objekte, nagu näiteks Bicycle Wheel, kus ratas ja haaruk olid paigaldatud puidust tabureti külge. See valiku tegu märkis lahkumist traditsioonilisest käsitöömeestikust, eelistades idee üle objekti manuaalse täitmise.

Kui ta liikus radikaalsesse New Yorki õhusse, muutusid tema provokatsioonid otsesemaks. Ta võttis tavalise porselaanist urinääri, kirjutas sellele nimega "R. Mutt" ja esindas seda aastal 1917 teose Fountain guise. See readymade-skulptuur küsis küsimusi kunstniku tegevuse olemuse kohta, vihjates, et objekti valimise tegu võib olla kunstitegu. Ta jätkas seda alluvõtmist teose Bottle Rack abil aastal 1914 ning hiljem, aastal 1919, võttis ta postkaardi Mona Lisa ja hävitas selle vahva ja tuka eest, nimetades teose L.H.O.O.Q. . Need teosed olid mõeldud vaataja ootuste segadust tekitamiseks ja sundimiseks uuele esteetilisele hindamisele.

Tema keerukaim ja salapärasem konstruktsioon, The Large Glass, pidas tema mõttele aastateks, kuna ta töötas selle kallist aastal 1915 kuni 1923. See teos, mis on tuntud ka nimega The Bride Stripped Bare by her Bachelors, Even, kasutas nõmmet ja traati, et uurida keerukaid sümbolistlikke piltide maailma. Nende mitmekülgsed eksperimentide kaudu liigutas ta kunsti fookuse silmast otse mõttele.

Huvetäpid ja surm

Pärast oma rahutuid aastaid Ameerikas naasid Marcel Duchamp 1923. aastal Pariisi. Ta jäi linna kuni 1942. aastani, perioodil, mil ta astus suurel määral eemale traditsioonilisest kunstimaailmast. Intellektuaalne rangus, mis kunagi küttris tema radikaalseid provokatsioone, leidis uue väljundite šaakrundi vaikustavates ja strateegilistes keerukades. Ta veetis suure osa sellest ajast keskendudes mängule – tegevusele, mis nõudis samaast mentaalset intensiivsust, mida ta oli varem rakendanud oma kontseptuaalsetele uurimustele.

1954. aastal leidis ta kaaslase Alexina Sattlerist, kellega ta abiinimeslikus tseremoonias New Yorkis abiellus. Nende ühine elu oli pühendunud ja pidas vastu aastate pöörel, ajal, mil ta leidis oma koha muutuvas kultuurilises maastikus. Lõpuks sai ta 1955. aastal USA kodanikuks, kuigi tema juured jäid sügavalt seotuks Prantsuse mullasse. Ta lahkus tegelikult 2. oktoobril 1968. aastal Prantsus, Neuilly-sur-Seines.

Pärand ja püsiv mõju

Tema provokatsioonide lained ulatusid kaugele avangardsete väikeste ringkondade taha, muutes lõpuks radikaalselt kogu selle, kuidas me tajume loovust. Teda peetakse sageli kontseptuaalse kunsti sünniks – siildu, mis pöörduks visuaalse objekti asemel intellekti poole. Eelistades ideaalset visuaalse tulemuse asemel, muutus ta fundamentaalselt 20. sajandi esimese poolaja kujutava kunsti suunda. See muutus ei olnud äkiline murre, vaid aeglane ja sügav mõttemurru, mis teavesti teed surrealismile, minimalismi ja popkunsti poole. Ta aitas määratleda uut ajasturahu, kus kunstniku kavatsus sai tähtsaks tähenduse peamiseks mootoriks.

Tema mõju oli kõige tugevam selles, kuidas ta lihasid maha traditsioonilise oskuse vajalikkuse. Ta esitabel konsepti nimega "kunstiline koeficient" – mõtte, mis uuris suhet kunstniku kavatsuse ja tegelikult väljendatud vormi vahel. See vaade pani aluse hiljematele kunstnikkele, kes jätkasid sarnaste piiride uurinmist, uurinudes nii omaduse appropriatsiooni kui ka vaataja rolli. Ta ei loonud pelgalt objekte; ta lõi uusi viise mõelda loomise tegevuse kohta ise. Tema kohalolu kunstiajaloo lehel on püsiv ja vaieldamatu, ulatudes pidevalt ulatuma piiridele, mida võib üldiselt nimetada kunstiteoseks.

• Fountain (1917)
• Nude Descending a Staircase, No. 2 (1912)
• The Large Glass (1915–1923)
• Bicycle Wheel (1913)

Kus tema teoseid täna näha saab

Tema rahutu intellekti jälgi otsides võib reisata Philadelphiain Kunstimuuseumi, mis hoiab oma kearsas kõige suuremat kogumikku tema teosest, säilitades kogu seda laialdust, mida tema pidevalt muutuv karjäär väljendab. Just siin on tema mõju kõige kättesaadavam, kuna muuseum on kogunud tema ideede ja objektide tohutut mitmekogulisest kogu tema elu jooksul.

Londonis säilitab Tate Modern porselaanist urinääri, mis on tuntud kui Fountain. See objekt, mis tegi kunagi suure segaduse, kui see ekspositsioonile esitati, on jäänud linna kollektsiooni keskseks osaks. Samal ajal hoiab Pariisis Centre Pompidou tema eksperimentaalsemad kineetilised uurimised, sealhulgas teosed Rotorelief n°11 ja Rotorelief n°12. Need teosed peegeldavad tema fassinatsooni liikumusega ja viisi, kuidas objekt võib silma petma.

Teised teosed on leidnud oma koha spetsiaalsest institutsioonidest, mis peegeldavad tema mitmekülgsed huvid. Monnaie de Paris hoiab Trébuchet (Trap) – teost, mis räägib tema pidevast püsivast avastustele vormide ja kontseptsioonide juures ka pärast tema varajastki aegu. Nende teoste nägemine on kui kohtumine füüsiliste jalajälgedega mehest, kes püüdis viia kunsti silma asemalt otse mõju.

• Nude Descending a Staircase, No. 2 (1912)
• The Large Glass (1915–1923)
• Bicycle Wheel (1913)
• Bottle Rack (1914)