Saint

Varajad aastad, pere ja haridus

Jackson Pollocki lugu algab Wyomingi Cody linna karjustest maastikest, kus ta sündis 28. jaanil 1912. Ta oli viie vennatuse seas noorem, Stella May McClure ja LeRoy Pollocki laps. Tema isa töötas maamõõdikuna – ametina, mis nõudis pidevat liikumist üle Ameerika Lääne laiguliste maastike. See ränduline eluviis tähendas, et poja varajased aastad olid määratletud sagedaste kolimistega; see rahutult olemus tundus peegeldavat tema isa töö horisontaalset laiust ja pidevat muutlikkust. Need varajased rändud läbi Läägi pakkus talle otsest ja vahelejääta kohtumist looduse ning põhinrahvuse kunsti vaimse resonantsiga – need muljed kogusid oma kohta tema alitajunnas juba kaua enne, kui ta esimest korda pintli kätte võttis.

Kasvades suunas tema otsing oma koodi kohta ranniku linnarohkuse ja energia poole. Ta õppis Los Angelesi Manual Arts High Schoolis, otsides struktuuri oma kasvavatele kunstilistele impulssidele. Kuid tema kunstilise käe tõeline vormimine leidis aset palju hiljem, kui ta kolis New Yorki. Just seal, Art Students League'is, algas tema pikk ja transformatsiooniline õppeperiood. Aastatel 1929 kuni 1942 õppis ta Thomas Hart Bentoni juures. Kuigi Benton rõhutas rütmilist kompositsiooni ja Ameerika elu narratiivset sügavust, oli noor õpilane juba oma tee pöördamas veelgi abstraktsemate ja sisemiste tõ truths poole.

Unikaalse tehnika areng

Kuni 1947. aastani oli tema lähenemine kanga vastu muutunud sügavalt radikaalseks. Ta hüljas traditsioonilise maalistustebi ja valis selle asemel kanga otse põrandale panna. See muutus võimald tal seisna oma töö kohal, muutudes osaks loomaktiivsest protsessist. Ta ei pelgalt rakendanud värvi; ta tilutas, viskas ja lendas seda kanga peale ülalpoolt, langedes vedelikus olemus eetetavates ja ennustamatavates mustrites. See meetod muutus maaliakti füüsiliseks esituseks, kus gravitatsioon ja žest määrkasid lõpliku vormi.

Tema tööriistad olid sama ebatavaga kui tema meetodidgi. Ta kasutas kepid, nugaid ja isegi süringeid, et manipuleerida vedelat materjali. Mõnikord kasutas ta ehitustööriistu või vedelat värvi, et saavutada konkreetseid tekstuure. Ta krabis sageli pinda või kasutas kummalisi objekte, et luua värvi paks ja kulptuuriline kiht, lisades teosele haptilist sügavust. See protsess ei olnud enam kontrollitud pintslitöö, vaid rütmiline, peaaegu primaalne energiat väljendamine pindele.

Peamised teosed ja kunstiline väljendus

Kui ta hakkas vabastuma kanga ja maalistustabi limitatsioonidest, hakkasid tema maalid peegeldama sügavamat ja viskeraalsemat suhtumist materjali. 1943. aastal loodistis ta Mural, tohutut teost, mille mõõdud olid 8 x 20 jala (2,4 x 6,1 m), demonstreerides tema võimet valitud laia pindala täielikult endasse omastada. Sel perioodil viisid tema uuringud alitajunne ja kunstilise loomisakti iseenda olemuse juurde teosed nagu 1946. aasta mõttekäs Eyes in the Heat. Need teosed ei olnud pelgalt pildid, vaid füüsilise kohalolu rekordsid, kus kogu tema keha liigutamine dikteeris iga värvi tilva ja külgkonna asendi.

Järgnevad aastad viisid teda rütmiliste ja "kogu-pinnaga" (all-over) kompositsioonide täiusonluse juurde, mis lõpuks tema mainele täielikku vormi andisid. Ta püüdis luua piiramatuse ja avatuse tunde, kus ükski punkt ei domineeriks teist. See lähenemine on selgelt loetav teoses Number 1, 1949, mis tabab rået energiat ja voolust, ning teoses Lavender Mist, Number 1, 1950, mis on jäänud tema loomingulisena pärandina üks olulisemaid teoseid. Nendes maalidest sünnib kontrolli ja juhuslikkuse vaheline õrn balanss, andes mulje, nagu värv oleks kanga peale vabastatud, mitte lihtsalt rakendatud.

Tema hilisened eksperimentide faasid jätkasid piiride laiendamist sellel, kuidas värvi saab horisontaalilisel pinnal manipuleerida. Ta kasutas sageli kepke, nuga või isegi värvikanne, et pigment kanga peale visata, tehes nii keerukaid ja dünaamilisi joonede võrgustikke. See meetod on selgelt nähtav teoses Blue Poles, Number 11, 1952 ning energilises Convergence. Need teosed viisid ta sellisesse oleku, kus maali tundus olevat oma autonoomne elu, mis on sünninud sügavast süvenemisest tema vlastasse loovusmaailma.

Toetajad, tööde ja tellimused

Tema karjääri teekonnu mõjutasid nii ühiskondlikud vajadused kui ka mõnede elulise tähtsusega toetajate suurmeelsus. Aastatel 1938 kuni 1942 leidis ta stabiilset tööd WPA Federal Art Projecti kunstnikuna, periood, mis andis vajaliku rütmi tema arenevale loovusele. See kindlustus said teed isiklikumale ja transformatsioonilisele liitlasele, kui Peggy Guggenheim pakkus talle juulis kuul 1943 galeriilepakkumist. Naine ei olnud pelgalt professionaalne toetaja; aastal 1945 pakkus ta talle 2000 dollari suurust eesinõudet kodu hankimiseks, tegu, mis seostis tema isikliku elu sügavalt tema kunstilise ellujäämiskamppusega.

Tema loovusmaailm leidis lõpuks oma keskpunkti New Yorki osavalas East Hamptonis. Seal, Pollock-Krasneri majas ja stuudioos, elas ja töötas ta koos oma naise, Lee Krasneriga. Stuudio oli intensiivse füüsilise liikumise koht, kus kunstniku ja kanga vaheline piir jättis oma jälje ja kadus. Ta hüljas traditsioonilise maalistustabi, eelistades kanga põrandale panemist, et kunne värviga igas suunas kohata. See töökeskkond ei olnud pelgalt loomise koht, vaid sügava ja rahutu energia areen, kus toimusid tema kõige radikaalsed eksperimendid.

Hädamikud ja surm

Kunstniku isiklik elu oli sügavalt sisse põimitud tema loovsete võitluste ja sisemiste konfliktidega. 1945. aastal avanes tema elule uus peatükk, kui ta abiellus kunstnik Lee Krasneriga – liit, mis pakkus talle olulist tuge ja kindlat kindlust tema kõige transformatiivsematel aastatel. Kuid professionaalse edu ja kunstilise tähtsuse kasvu all peidus püsiv varju. Ta võitles alkoholismiga kogu oma elu jooksul, ning see võitlemine rasketel hetkel rasketas tema olemnist ja takistas tema võimet kohaneda kasvava kuulsuse ja sellega kaasneva survega.

See sisuline ja välisne turbulens jõudis tragöödiaga lõppu New Yorki osariigis East Hamptonis. 11. augustil 1956. aastal, 44. eluaastas, lõigati tema elu järskult läbi ootamatus ja vägivaldses õnnetuses. Juures sõiduk, mis oli otseselt seotud alkoholiga, lõi tema elu läbi, jättes maailma jätkud, mis oli sama segaduse ja dünaamilisuse täis kui värv, mida ta oma kangaid üle litsas.

Pärand ja mõju kaasaegsele kunstile

Tema radikaalsete meetodite sageded jõudisid kaugele East Hamptoni stuudio seinte taga. Murdes traditsioonilise sideme pintsli ja maalistustelbi vahel, sai ta abstraktsest ekspressionismist kesksel figuuriks – muutus, mis muutsid fundamentaalselt Ameerika loomulikkuse trajektorit. Tema olek aitas kinnitada New Yorki positsiooni maailma kaasaegse kunsti keskpunktina, viies avantgaardi südame eemale Euroopa domineerivastest vooludest. Ta oli üks esimesi Ameerika kunstnereid, kes tunnustati kui 20. sajandi suurete Euroopa meistrite vääriline kolleeg, tõestades, et uusi, viskeerseid keelevaldkusi võib sünniida otse Ameerika Ühenduste maapinnas.

Tema mõju toimis katalüüsatoriks paljtele järglastele kunstiliikumistele, mis tema jäljeldusid mööda liikusid. Artikulatsioon, kuidas ta kanga vastu suhtus – koheldes seda füüsilise tegevuse areena, mitte pelgalt esinduse pindena – avas uusi uksi neile, kes püüdisid väljendada alajadust läbi žestide. See rõhuasetus loomise protsessile endale jättis püsiva jälje kaasaegse kunsti ajaloos, tagades, et spontaansus ja planeerimatu jääksid igavesti kunstniku tööriistapkogumi osaks.

• Number 1, 1949
• Blue Poles: Number 11, 1952
• Convergence
• Autumn Rhythm. Number 30, 1950

Kus tema teoseid täna näha saab

Tema liikumise füüsiliste jäljeldiste sähtimiseks tuleb rändama suursse institutsioonide valgusse, mis on säilitanud tema radikaalse energia. New Yorkis hoiab Museum of Modern Art mitmeid tema kangaid, võimaldades vaatajatel seista tema laialsete ja keskpunktita kompositsioonide ees, mis määrkasid tema ajastust. Washingtoni D.C.is asub ka Rahvusgalerii, mis hoiab tema teoseid ja pakub ruumi uurida värvide keerulisi võrgustike, mille ta saavutas oma unikaalsete meetodite abil. Atlanti üle on Londoni Tate Gallery, mis hoiab tema vaimu oma kollektsioonides, tagades, et tema mõju ulatuks kaugele Ameerika mölgade taha.

Needle, kes otsivad tema loovprotsessiga intiemsemat seost, pakub East Hamptonis asuv Pollock-Krasneri maja ja stuudio sügavat kohatunnet. See ajalooliselt oluline paik oli ruum, kus ta ja tema naine Lee Krasner elasid ning töötasid. See kinnistu on elav side tema eluga, säilitades keskkonna, mis toitis tema üleminekut traditsioonilistest vormidest spontaansete, põrandal toimivate meetodite poole, mis muutsid kaasaegse maali kunstiline suunad. Nende ruumide läbikäimine annab aru tema loomingulise võitluse mahukusest ja füüsilisest reaalsusest.

• Number 1, 1949
• Blue Poles: Number 11, 1952
• Mural (1943)
• Convergence