Selfportrait

Varane elu, pere ja õppimisaastad

Arent De Gelder ilmub ajalukku Dordrechtis, olles sündinud 26. oktoobril 1645 kasvavas statusiga perese sisse. Tema isa, Jan Aertsz de Gelder, sündis 1609. aastal ja töötas veinitonnaid valmistava kooperina. Kui Arent jõudus täiskasvanuse uksi, oli pere juba pindnud Wijnstraatilt samal tänaval asuvasse teises majasse, mis peegeldas tema isa jõudsust, kes kogas lõpuks kõrgeid ametikoote kohalises militsias ja kooperite gildis. Tema ema, Maria Lotterich, moodustas koos isaga selle stabiilne Dordrechti koduperet.

Kunstiline harimine algab kohalikult. Arent De Gelder õppis esmalt Samuel Dirksz van Hoogstrateni juures, kes oli samuti Dordrechtist pärit ja Rembrandt'i endine õpilane. See side avas talle tee Amsterdamsse. Aastate 1661 ja 1663 vahel liikus Arent De Gelder õpetaja stuudioisse, muutudes üheks Rembrandt'i viimaste õpilastest. Ta veetis need aastad vananeva meistri spetsiifiliste meetodite omaksonniku kogumisesle, luues intensiivse õppeperioodi, mis määrkas tema tehnilise arengu suunad.

Elu ja tegevus Amsterdamis ja Dordrechtis

Arent De Gelder karjääri suund pööris 1661. aastal Amsterdami poole, kus ta sisus Rembrandt õpilaskoda ja õppis seal kuni 1663. See periood tähistas sügava süvenemist suure meistri hilja stiili, tehnika pärandit, mida ta kandis edasi veelgi kaua pärast õpilaskoda uksede sulgemist. Ta on üks Rembrandt'i viimastest õpilastest, kes omandis valgus- ja varjuliiduse eripõhilised meetodid, mis määrkas tema hilisema loomingulise perioodi.

Pärast Rembrandt'i surma aastal 1669 sarnanes Amsterdamiga olev side üha nõrgemaks. Arent De Gelder naasid oma sünnukülinna, Dordrechtisse, kus ta asustas ülejäänud elu ajaks, keskudes peamiselt piibliline stseenidele ja portreemaalidele. Kuigi 18. sajandi valitsev mood liikus klassiklikkuse suunas, jäi ta oma mentoride ekspressiivsete ja tekstuursete traditsioonide juurde püsivaks. Ta jäi Dordrechtis kuni oma surmani aastal 1727.

Tehnika ja kunstiline stiil

Arent De Gelder on jäänud hollandi kunsti ajaloos eristuvaks figuuriks, olles ainukeis MAALARI, kes tõi Rembrandt'i hilja stiili traditsiooni läbi 18. sajandisse. Kuigi tema kaasajad suunasid oma tööd peenelt viimistletud ja siledate laiatsidega, eelistas ta julget ja laia laadiga pintstroke'i. See lähenemine lõi raska, tekstuurse pinna, mis eelistas füüsilist kohalolu statt läbivast viimistlust. Tema värvigirgis on seiklev ja värviline, erariidudes sageli selle ajastuga seostatavatele vaosustatud toonidele. Ta ehitab oma kompositsioonid kasutades värvilisi aluspõhju ja keerulisi värvikihi, võimaldades valgusel suhelda pinna muutuva sügavusega.

Atmosfäärne valgus määrab tema stseenid. Ta kasutab sooja värve vormi skulptureerimiseks ja sügavustunde loomiseks. See tehnika tugineb valguse ja varju dramaticatüulisele mängule, et luua kohalik meeleolu. Tema vormitunne on vähem stabiilne kui tema esiisel, eelistades ekspressiivsust, mis rõhutab liikumist ja emotsiooni. Pintstroke ei ole pelgalt pildistamise tööriist, vaid vahend haptilise, elava pinna loomiseks, mis püüab oma teemade olemuse kinni valguse ja tekstuuride abil.

Peamised piibliraamatulised ja portreiditeemad

Piiblisaga seotud narratiivid pakuvad peamisi lavakondi tema dramaatilistele kompositsioonidele. Teoses Judah ja Tamar, mis on maalis koosกันประมาณ 1681. aastal, kohtub Vana Testamenteeritud lugu tema eripärase valgusjuhtimise stiiliga. See keskendumine pühade tekstide dramatisismile jätkub läbi tema hilikumate aastate. Umbes aastal 1715 valmistas ta Passioni sarja, kaheksteistkümne maali kollektsiooni, mis rõhutavad risti risti löömise ja üleseläädmise emotsionaalset raskust. Teised olulised religioosne teemad sisaldavad teoseid Ahimelech annab Davidile Goliati mõõgu ja Kristuse rististamine. Ta vangistas samuti Siimeoni loovuse laulu vahemikus 1700 kuni 1710.

Tema huvi ajaliste ja kuninglikud figuuride vastu ilmneb läbi tema viisi, kuidas ta kujistas võimu ja isikoomadusi. Ta maalis Kuningas David umbes aastal 1683 ja Estere ehtimisrituaal umbes aastal 1684. Need teosed kasutavad sageli raskeid tekstuure ja sügavaid toone, mis on omased tema lähenemisele inimesekujule. Lisaks neile suurepärastele ajaloolistele stseenidele pöörduks ta tähelepanu ka üksiklikule inimesele, vangistades puusep Hendrik Notemani välimuse port reeds, mis keskendub subjekti olevale ja täpsetele detailidele.

• Abielusõnderus, u. 1670
• Estere ja Mordekai
• Tsaar Peter Suur portree
• Hermannus Boerhaave portree koos tema naise ja tütrega, u. 1724

Kus tema teoseid täna näha saab

Arent De Gelderi loominguline pärand on laialt Euroop laiali pärandatud, jättes jälgi oma mõjutusest Hollandist peaaegu kontinendi äärmikuni. Amsterdamis hoiab Rijksmuseum oma kogumuses teoseid Kuningas David ja Herman Boerhave pere, mis rikuvad oma kohalolu koos tema ajakollegidega, säilitades siiski oma eripärase, tekstuurse ja kättesaadava täiskuju. Haagis asub Mauritshuis, mis säilitab teose Simeoni laul praise – töö, mis peegeldab tema elulähemaste aastate iseloomulikat atmosfäärilist valgust.

Hollandi piire beyond on tema käekäsutus märustav paljudtes suuremates rahvusvahelistes kogumikkedes. Cambridge'i Fitzwilliami muuseumis on säilitatud teos Kristuse rististimised, Budapesti Kunstimuuseumis asub Esther ja Mordecai ning samal ajal kuulub Brightoni muuseumi ja kunstigaleriasse Abielusõolus. Need asukohad on peamised kohad, kus tema eriline ja küps valgus ja varjund on endiselt avalikkusele kättesaadav.