Sphinx

Willem De Kooning elu

Rotterdam, 1904. Hollandi õhk kandes endas üleminekuela

Varajad aastad ja kunstiline haridus

Rotterdam, 1916. Klassisaal on jäetud maha. Duvenimast vanuses astub Willem De Kooning välja ametliku hariduse ringist, et siseneda komerciaalkunstnikute maailma. Ta alustab õppetööd kunstikojas, õppides ametnikuna käsitluskäiku ja tehnilisi oskusi. Siin on fookus täielikult täpsusel ja pigmendi praktilisel kasutamisel. See on disiplineeritud töö periood, mis loob käsitluskogemuse aluse, mis jääb elavaks ka siis, kui tema hilisemud teosed liiguvad abstraktsiooni poole.

Õhtud kuuluvad Academie van Beeldende Kunsten en Technische Wetenschappen akadeemiale. Alates oma noorteaalist kuni 1924. aastani osaleb ta Rotterdami akadeemias õppetundidel, ühendades töö raskuse kunstilise harimise nõudlused. Ta teravaks nimutab oma oskust nägema, vorme kaardistama ja visuaalse maailma struktuuri mõistma. Kui ta akadeemiast lahkub, ei ole ta enam lihtsalt õpilane. Ta on portreidimeister, kes püüab kinni oma subjektide sarnasust üha suurema tehnilise kontrolliga. See intensiivse harimise periood annab talle vajalikud tööriistud radikaalsed muutusedks, mis teda üle Atlanti ootavad.

Saabumine ja elu New Yorkis

Atlandi üleots on varjudest koosnev kihlverdus. 1926. aastal saab Willem De Kooning Ameerika Ühendust, mitte reisijana, vaid Briti laeva Shelley salakreisijana. Laev sadub Newport Newsi, Virginiasse, 15. augustil 1926. Vend sellest hetkest suunas liikumise energia New Yorki linna kareduse poole. See metropol pakus talle ellujäämiseks vajalikku rasket tööd ja pidevat pinget. Ta navigeeris linna kangeva keskel, töötades maja- ja värvimehena, puuseppena ning kaubanduslik kunstnikuna. Need füüsilised ametid hoidis teda linna reaalsuse juures, samal ajal kui ta püüdles oma kunstilise visiooni ning vabanemise nimel uue maailma leidmise poole.

Kuni 1934. aastani kestis tema püüdeldus tunnustuse järele, saades üha järjestikumaks. Tema liitumine Kunstnike Liidule (Artists Union) viis ta otse New Yorki kunstimaailma kollektiivse energia kesksesse. See oli nõudlik ja rasket elu eesleidav periood. Ta liikus pidevalt täpsuse ja kontrolli — kaubandusliku kunsti maailma — ning oma mitmekülgiste töökohadega kaasneva raska eeselise füüsilise koormuse vahel. Seda aega iseloomustas linna ääetult ja väsinematu rütm, mis kujunes lõpuks tema koduks. Ta oli väljastpoolt tulev kunstnik, kes püüdis leida oma tee New Yorki elu masinaskastist.

Olulised teosed ja suurepärased seeriaid

1930ndate algsest ajast saab näha, kuidas Willem De Kooning navigeerib pinget tingimusliku esituse ja ujuva abstraktse impulsi vahel. Umbes 1938. aastal on ta loonud teose Two Standing Men, mis püüab kinni rõhu vormi enne seda, kui täielik vormi dekonstruktsioon algab. See eksperimentaalne periood viib ta radikaalse muutuneni 1950ndate alguses. Aastate 1950 ja 1953 vahel on ta loonud Woman seeria – värvitud maailm, mis pakub vaatajale esile naise vormi fragmenteeritud ja viskeraalseid kujutusi. Need teosed ei püüa idealiseerida; vastupidi, nad kasutavad agressiivset pintslitööd, et uurida inimliku emotsiooni ja seksuaalsuse keerukust.

Selle intensiivse perioodi keskel sünnib Woman I, mis on loodud aastate 1950 ja 1952 vahel. Lerrat on siin võitluse areen, kus figuraal on caught päriselt paksus impastos ja vastuoludes värvides. See inimfiguuri peal Discrimineeritud keskendumine annab lõpuks teele alla erineva tüüpi ruumilisele pingele. Kuni 1955. aastani on ta valmis pannud teose Interchange. See töö tähistab lahkumist eelnevad aastad figuratiivsest intensiivsusest, liikudes suunas avarama ja abstraktsema linnaastruma poole. See üleminek on nähtav viisil, kuidas ta käitleb ruumi ja värvi, liikudes ebamoodi Woman seeria lihalikust fookusest poole keskvõimenduse arhitektooniliste ja gestuudiliste kompositsioonide.

• Two Standing Men (umbes 1938)
• Woman I (1950–1952)
• Woman seeria (1950–1953)
• Interchange (1955)

Tehnika ja kunstiline stiil

Lina muutub füüsilise võitluse areeniks. Willem De Kooning ründab pindas agressiivse pintstroke-käsitsi tööga, kandes üles paksud impasto-kihbid, mis loovad raskaid ja haptilisi topograafiaid. Ta ei välja ata vaid lihtsalt värvi; ta manipuleerib seda, kasutades sageli märja-märjale tehnikat, mida on mugavdanud pigendi segamine salatioleivaga. See meetod võimaldab värvide vahelist fluidset ja ettearvamatut interaktsiooni, kus servad hälguvad ning uued tekstuurid sünnivad harja pideva liikumise käigus. Tema jäljed on harval juhtul kontrollitudud või staatilised. Selle asemel on need gestuaalsed, jättes endale kalligraafilised mustad kujendid, mis lõikavad kompositsiooni läbi ägedalt ja otsustavalt.

Ta keeldub ühe kategooria mugavustest. Kuigi paljud tema kaasaeglased liiguvad puhma abstraksiooni poole, säilitab Willem De Kooning rahutust täis pingeid loetava ja kaotiseeritud vahel. Ta sulandab tihti abstraktsiooni ja figuraalsuse, tõmmates inimvormi elemente üles murtunud, mitte-lineaarsete ruumide sisse. Nägu võib ilmuda harituste segust, et vaid järgmise värvikihid selle kohe lahtilõhkuda. See definitiivse kuju otsimise väikindamine tekitab pideva muutumise tunde. Töö eksisteerib pideva revisiooni olekus, kus maaliategemise tegu on sama palju vormi leidmise võitlus kui ka see vorm ise.

• Woman I (1950–1952)
• Excavation (1950)
• Interchange (1955)

Mõjud ja kunstilised ringkondad

Üleminek esitluslikust kunstist abstraksiooni toimub teiste inimeste seltsas. New Yorkis leiab Willem De Kooning mentorid Arshile Gorkyst. See suhe on sügav; Gorky on meister, kes lükkab ta eksperimenteerimise ja traditsiooniliste vormide lahtilõhkumise poole. See side loob sild mullast de Kooningi varajaste linna-maastikute ja selle viskeraalse abstraksiooni vahel, mis iseloomustab tema hilisemaid aastaid. Ta liigub ideede maastikus, imides endasse Stuart Davisi ja John Grahami mõjupidustusi, kelle kohalolu aitab suunata tema visuaalset keelekasutust eemale otsetasest pildistamisest.

Tema väljastav kunstiline keel on erinevate jõudude kokkusattumine. Ta laenab struktuure kubismist ja psühholoogilist sügavust surrealismist. Picassoni mõju on tunda tema vormide käsitamises, samas kui Franz Kline'i tööd lisavad tema praktikale uue dimensiooni. Kline'ilt omandab ta kalligraafilisema lähenemise, kasutades musta ja valge emalji kompositsioone ning gestikaalisi jälgi, mis asendavad värgatdud pintstöö. See areng tähistab eemaldumist tema varasematest, raskaematest meetoditest.

Ta muutub New Yorki koolkonna keskseks figuuriks. See kunstnikegrupp, kuhu kuuluvad sellised tegelased nagu Jackson Pollock ja Lee Krasner, määratleb ümber kunstimaailma loomingulise epicentri. Nad lükkavad tagasi eelnevad stiilid ja nende steriliseeritud formalismi, eelistades hoopis ruumi, kus lühendatud pinda muutub spontaalse ja emotsionaalse tõe areeniks. Selles ringkonnas osutab de Kooningi töö kõikuvõimelisi kõikumas figuratiivse ja abstraktse vahel, ei jää kunagi täielikult vaid ühte või teisesse vormi.

Puhas elu ja isiklik maailm

Aasta 1943 märgib murdepunkti tema koduses elus, kui ta abiellub Elaine Friediga. Nende liit on keeruline ja põimunud kooskõik, mis koosnes nii vastastikust kunstilisest toetustest kui ka isiklikest raskustest. Nad jagasid kunstilisi ateljeeid, navigeerides ühese süsteemina New Yorki kunstimaailma kõrgel rõhul. Nende abielu oli iseloomustatud avatud suhtluse ja ühise pühendumusega oma vastastikustest karjääridest, kuid seda varjustas pidevalt alkoholismist tulenev raske kohutavus. See sisemine pinge defineeris nende ühiseid aastaid – perioodi, mis oli täis intensiivsust loomingulises väljundis, kuid samas ka privaatset ebakindlust.

1956. aastal laienes nende perekonnastruktuur koos tema tütre, Lisa de Kooningi sünniga. Siiski süvenesid abielus esinenud sisemisedแตกrumid. Kuni 1957. aastani jõudis paar lõpuks eraldusse. See vahe tuvatus püsis peaaegu kaks aastakümment, luues pika hiatus nende ühises ajaloos. Eraldamine jäi pidevaks kaasasõjaks, isegi kui nende professionaalsed elud jätkusid ühes ringkonnas, ühte kunstilist maailma püüdes. Lõpuks sulgus see lõhe 1976. aastal, mil ta ja Elaine taas kohtusid.

Pärand ja globaalne mõju

Kunstimaailma keskpunkt on siirdupumas traditsioonilistest Pariisi salongidest Ameerika eksperimentaalsetele piiridele. Willem De Kooning on seisnud selle ülemineku südamel. Abstraktse ekspressionismi liikumise keskse figuurina aitas ta kinnitada New Yorki linna maailma kunstikeskuseks. Tema kohalolu New Yorki koolkonnas aitas uudestada 20. sajandiku keskpõhist visuaalset keelt, liikudes eeslinna aastakümnete sterileeritud formalismi suunas, eelistades viskeraatsemat ja gestuudset, emotsionaalselt kütkustatult lähenemist lamedale linale.

Tema mõju ulatub kaugele pärast koosmeelditust. Ta on tunnustatud ühe 20. sajandi olulisema Ameerika kunstnikuna – staatuse, mille lõpult tõesti kinnitas tema võime ühendada abstraktsus ja figuuratsioon. Tema tööd jätkavad debatte tekitamist ja inspireerivad austust oma kehtestatud normidele allikumarmi, kuna ta keeldub neist kohanemast. Kaosest ja korrast moodust on tema lamedal linal kestaendav pinge, mis kutsub vaatajat seisma silmitsi tema teemade råve, metsiku ja kontrollimatu olemusega.

• Woman I (1950–1952)
• Interchange (1955)
• Excavation (1950)
• Untitled XII (1983)