Adolf Stäbli

Varane elu, pere ja õppimisaastad

Šveitsi Winterthur on Adolf Stäbli alguspunkt, kes sündis 31. mai 1842. Tema perekonnaga on seotud ets kome; tema isa Diethelm on pärit Aargau-kantonist Bruggist. Tee k fine arts ehk kunsti poole algab varajastest aastad. Veeldateks on Adolf Stäbli jätnud ametliku kooli maha, et astuda oma isa töölihasse, alates sellest hetkest, mil ta kogedas esimest tõelist visuaalse esituse tehnilisi nõudlusi.

Tema õppimine liigub kodusest sfäärist professionaalsesse stuudioosse Zürichis. Aastatel 1859 kuni 1861 õppis ta Rudolf Kolleri õpilasena. See periood pani aluse tema tehnilisele arenduselle. Kolleri soovituse otsas suunas tema teekond Karlesruhe Kunstakadeemia poole. Johann Wilhelm Schirmeri juhendisel sai tema haridusel rohkem formaalset ja akadeemilist rangust.

Tehnika ja kunstiline stiil

Maastiku atmosfäär on tema loomingulise maailma peamine teema. Stäbli kuulub hilispere romantika ajastule, spetsialiseerudes Stimmungslandschaften ehk meelele maastikele. Ta ei piirdu vaid maastiku puhtalt visuaalse jälgimisega; ta püüab kinni õhu raskaust ja taeva pinget. See tähelepanek atmosfäärilise intensiivsuse vastu tõi talle surnime ‘Der Unwetterer’ (Stormiline), kuna ta leidis kummalist rahu turbulentses ilmastikus, suunates oma pintli ulatuse tormide, üleliia veetavuse ja tumedate pilvekogude rasket liikumist kirjeldavatele teglustele.

Tema loovprotsess järgib aastaajade rütmile. Suvekuudest töötab ta en plein aire, püüdes kohe looduse allikast otseselt kinni lühikeste skiiçide ja jooniste kaudu. Kui saabub talv, tõmbub ta oma stuudioon, et muuta need rågedad vaatlused täielike õli-maalistusteks. See meetod võimaldab tal sillata spontaalse tormi energia ja kontrollitud stuudiokompositsiooni vahelise tünni. Ta on saksa-Švitsi Paysage intime liikumise keskne figure, kuigi tema esitused kallduvad pigem tumeda ja solemnitealse suunaga kui vaatamatute ja harjatud detailide poole.

• Rising Thunderstorm
• Clouds over a Hilly Landscape with House

Elu Münchenis ja Itaalias

Tema isa Diethelmi surm tähistas Stäbli geograafilist u turningut, sundides teda jätma Šveitsi maha ja asuma püsivalt Münchenis. See otsustav liikumine viis ta süda olulise sotsiaalse ja intellektuaalse võrgustiku kesksse, kus ta leidis end Šveitsi kunstnike ringkonnast, liigudes samades orbiitides nagu Arnold Böcklin ja Otto Frölicher. See kogukond ei olnud piiratud vaid maalidega; ka kunsti ajaloolik Adolf Bayersdorfer oli selgi sotsiaalsetes sidemetes märkimavalt kohal. Keskmises kunstilises miljöös püsis tema sõberlus Hans Thoma pidevalt olemas.

Tema loominguline maailm laienes ja muutus, kui tema reisid kukkusid suuremaks. aastal 1882 alustas ta pikka reisitudu Italias, mis pakkus uut taustast ja vaatepunkti tema täpsematele tähelepanelenemustele. Ta säilitas oma harjumuse, mis jagunes kahes selges faasis: suvekuudest kogus ta kohe looduse käest skexeid en plein aire, ning talvekuudel tõmbus ta oma stuudioon, et muuta need esialgased uuringud täielikeks õli-maalideks.

Huvilahad ja surm

Müncheni elu stabiilsus hakkab pärast 1882. aastat murduma. Alkoholipõlemus ja kloroformi inhaleerimine panevad tema füüsilise seisundi raskaile proovile, tekitades sügavaid kahjustusi. Need sõltuvused viivad stagneerumisperioodide ja vaesuseni, kastades oma loomingulise tööd sügava varjundiga. Kuni 1894. aastani ulatuvad tema tervisekahju püsivaks muutumiseks.

Vaatamata sellele allakäimisele, saabub professionaalne tunnustus ootamatuse ja auhindade laviinina. 1897. aastal pärdiv ta kuldmedalli, millele järgub veel üks auhind aastal 1901. Tema kunstilise oskuse tunnustus jõuab riigi kõrgeimate ringideni, kui printsregent Luitpold omandab talle 1898. aastal auprofessori staatuse. Need tunnustused saabuvad isegi siis, kui tema füüsiline vägi on otsumajad.

Lõpp saab Münchenis. Ta sureb 21. septembril 1901. Pärast tema surma paljud tema säilinud teosed naasid Šveitsisse, kuigi mõned eksemplarid jäid Müncheni Neue Pinakothekuses.