Anselm Feuerbach: Klassikalise vormi poet
Anselm Feuerbach (1829–1880) seisab saksa romantilismuse ja neoklassitsuse monumentalse kujuna, kehastades nende kahe kunstivoolu harmoonilist sulandumist. Sündinud Spyeris argeoloog Joseph Anselm Ritter von Feuerbachi ja Paula Johann Anselm Ritter von Feuerbachi lapsedena, pärines ta intellektuaalsest traditsioonist juurde – suguvõlg, mis kujundas sügavalt tema kunstilisi meelehetustusi. Tema varajast elu iseldis akadeemiline pühendumus; õpisklemine Düsseldorfi akadeemias vahemikus 1avas 1845 kuni 1848 Johann Wilhelm Schirmeri, Wilhelm von Schadowi ja Carl Sohniga andis talle alustav mõistlus klassikalisest esteetikast ja skulpturaalsest meistriklust. See kujundav periood kinnistas veelgi enam tema pühendumust kunstilisele täiusvusele.
Jätkates õpinguid Müncheni akadeemias aastal 1850, ühines Feuerbach teiste õpilastega, kes olid pettunud valitsevates akadeemilistes suundades, ning asutas Antwerpis stuudio, kus ta täisas oma oskusi Gustave Wappersi juhendisel – see oli kriitiline samm venetsia värilisuse mestriteks õppimisel ja selle meistrite stiililiste uuenduste omastamisel. Pariis kutsus teda ligi aastal 1851, kus ta õppis lühikialt Thomas Couture'i juures enne süvenemist iseseisvale kunstilisele uuringule. Just siin saavutas Feuerbach oma läbimurvi: Hafiz allika ääres (1852), hingustav kujustus Araabia luuletust, mis on täidetud klassikalise idealismiga – tõestus tema võimest sünteesida erinevad mõjutid ühtseks visiooniks.
Tema fassinatsioon Itaalia renessanssi kunstiga viis ta aastal 1854 pilgrimagele Veneetsiasse, uputades end venetsialaste värimeistrite kirevasse palettisse ja ekspressiivsesse dünaamika. Järgnevad visiidid Floreentsi ja Rooma kinnistasid tema pühendumust humanistlikule idealismile ja kunstilisele rangusele. Rooma elukülgus kuni 1973. aastani võimaldas Feuerbachil luua sidemeid mõjuvate kunstnikega nagu Arnold Böcklin ja Hans von Marées – niinud armsalt "Deutschrömer" (saksa-roomlased) –, keda jagas veendumus, et Itaalia kunst ületab saksa kunstiline püüdeldus. See koostöörohke vaim soostistas eksperimenteerimist ja tõi nad murdilisi saavutusi.
Feuerbachi kuulsimate teosete hulka kuulub Platoni symposium (1869–1874), mida on loodud kahes versioonis, demonstreerides tema hoolikat tähelepanu detailidele ja meistritlikku kompositsiooni valdamist. Ta võlus publikut portretemisega tuntud isikutest nagu Anna Risi ("Nanna"), kes teenis teda aastaid muusena, tabades tema sarnasust märkimisväärse tundlikkusega. Feuerbachi kunstiline koostöö vanni Adolf Friedrich von Schackiga tõi kaasa hämmastavad Itaalia vanade meistrite reproduktsioonid – projekt, mis rõhutas tema vankumatut pühendumust klassikalise pärandi säilitamisele ja uuest loomisele. Tema mõju lahendus üle üksikute maaliduste; temast sai nn ajaloolise maali professor Weeni akadeemias, kujundades terve põlvkonna kunstilist haridust.
Feuerbachi pärand ei peitu mitte ainult tema muljetavaldavas loomingus, vaid ka panuses eristuvate esteetiliste meelehetustuste loomises – neid iseloomustavad elegants, tagasihoidlikkus ja sügav mõttus. Ta jääb igavesti sümboliks saksa romantilismuse püüdlusele ilule ja intellektuaalsele sügavusele, kinnitades oma kohta kui üks 19. sajandi olulisemaid maalid.
