Carl Schmid

Varane elu, pere ja haridus

Carl Schmid ilmub ajaloolistesseki registritesse 7. oktoobril 1799 aastal Stettinis. Ta sündis visuaalsete kunstnikulate pärandisse, kus kunst on olnud eluviis. Tema isa, Peter Schmid, töötas maalrina ja kunstikoolitaja, ning tema ema oli Barbara Maria, sogaga Saarburg. Perekeskkond oli täis tehnilist õpetust ja kunstilist harjutamist – see oli sama atmosfääär, mis pani kujundama tema venna, portreimaalar Wilhelm Schmidi, tulevikku.

Tema esialgse õppetöö täpne sisu on aja virre ning veenetavalt varjusule jäänud. Võib-olla sai ta oma esimesed põhilised kunstilised oskused Aachenis, kuigi need vormingusaastad on täpsuselt määramatu. Umbes 1820. aastal viis tema tee Prüssia Kuninglikku Kunstiakadeemiasse, kus tema ametlik haridus sai oma kuju ajastu akadeemiliste traditsioonide raamistes.

Elu ja tegevus erinevates linnades

Pärast õppide lõpetamist suunas Schmid oma sammud Pariisi poole. See ränding viis ta lõpuks Aacheni, kus ta kogus endale kindla staatuse ja kogemuse. 1829. aastal avas ta linnas "Zeichen- und Mal-Institut" ehk joonistamis- ja maaliinstituudi. Tema õpetamismetoodika eristus teistest, pöörates vähese tähelepanu pelgale kopeerimisele ja keskendudes selle asemel otse looduse uurinemisele, et harida nii silma kui ka käte oskusi. See lähenemine tegi tema õpetamise nii väärtuslikuks kunstnikule kui ka insenerile.

Tema elu rütm jäi söögima peamist Euroopa kultuurikeskuste vahel. Aastad 1831 kuni 1833 veetis ta Roomas, leidides inspiratsiooni ajaloolisest klassikalisusest. London sai tema jaoks veel ühe lemmiksi sihtpunktiks; seal viibis ta aastatel 1834–1835 ning naasid uuesti 1842. Need pidevad liikumised määrdiks tema karjääri, mis oli pühendatud kontinendi kultuuriliste keskpunktide avastamisele ja nendetes tegutsemisele.

Tema viimased aastad viisid teda veelgi lõunapoole. Lõpuks asustas ta Florentses, kus ta jägi oma viimad 9. aprillil 1885.

Kliendid, tööde ja tellimused

Aachen sai Schmidi professionaalsete elukerääkide keskpunktiks 15. juuni 1829, mil ta avas oma "Zeichen- und Mal-Institut" ehk joonistus- ja maaliinstituudi. See ei olnud pelgalt kopeerimiseks mõeldud ateljee. Ta suunas pedagoogilise tähelepanu eemale traditsioonilisest ettevalmistatud jooniste põhismõttest, nõutades selle asemel otsest loodetöötlust. See meetod pidas silma ja käe oskusi teravaks, muutes tema õpetuse sama väärtuslikuks nii insinieeride kui ka vaba kunstitegevusega tegelevaid kunstnikke jaoks.

Suved 1837 tõi tema oskused avalikkuse ette Aacheni maali-näituse käigus. Ta esitas Rathausis kaasaegsete kunstnike portreete, püüdes kinni oma kollegade näod. Tema täpsuslikkus ja täpne käsitöö viis tõenäoliselt ka kõrgel tasemel olevaid kuninglikku huvi tekkumiseni. Umbes aastal 1841 töötas ta tõenäoliselt spetsiaalsel tellimusel Friedrich Wilhelm IV jaoks. See ülesanne hõimus luua koopiaid keisner Napoleon ja keisannipõaline Joséphine portreteid, mida olid algselt loonud Louis-André-Gabriel Bouchet ja Robert Lefèvre ning mis olid tagasi Aacheni jõudnud Berliner Schlossist.

Olulised teosed ja märkimisväärsed portreid

Schmidi harja puudutused püüdsid kinni muutuva ajastu jäljed. Aastal 1826 valmis ta portree Johann Peter Joseph Monheimist, teos, mis on säilitatud Aacheni Couven-muuseumi kogumikus. Tema võime ühendada inimese iseloom õlivärviga on selgelt nähtav tema 1832. aasta port reeds arhitekt Karl Friedrich Schinkelist, mida hoiab nüüd Berliini Alte Nationalgalerie. See Schinkeli sarnendus asetab Schmidi Prussia intelligentsia mõdukate ringkondade kesksesse. Teisalt, Londoni Wellcome Collectionis asub portree ühe anoniimse isiku, võib-olla George Dixon Longstaffi, kohta.

Lisaks individualsele sarnendustele püüdis Schmid luua suuremaid ja sügavamalt sümbolilisi kompositsioone. Aastal 1831 valmistas ta õlimaali Allegorie Bergbau, mille tellimus oli mõeldud Aacheni valitsuse koguningsaali sisekujunduseks. See teos liigub eemale tema portreetide intiivsest måhurõhmost, suunas pigem vastu ametlikumat ja institutsionaalset kohalolu. Tema tööd selle perioodi jooksul peegeldavad kindlat valdust nii eraelulise nägu kui ka avaliku sümboli üle.