William Henry Howe

Varane elu, pere ja kunstiline haridus

William Henry Howe sündis 22. novembril 1846 Ravennas, Ohaios. Ta oli Elisha B. Howen poeg, meest, kes töötas sadlisna Massachusettsis. Enne kui ta leidis tee linatele, järgis tema elu pigem ärilist trajektit. Ta töötas ettevõtmena Grand Rapidsis, Michiganis ning hiljem St. Louisis, Missouris.

Põhja-Missouri osariigis algas tema elu suunnmudatus. Ta hakkas käia joonistustundeid, avastades visuaalse kunsti kütkust, mis määrkas hiljem tema kogu karjääri. See varane huvi vormi ja joone vastu pani aluse tema hiljematele, formeeritumatele õppepõhtedele. Ta lahkus äri Maailmast, et omandada tehnilisi oskusi, mida maaliarmid nõuavad.

Tema harjutused viisid ta lõpuks õppima austatud loomapeetrite Otto de Thoren ja Felix Vuillefroy juures. Nende juhendamisel arendas William Henry Howe spetsiifilist ekspertiisi karjatalu loomade ja pastoraalsete vaadete kirjeldamisel, mis kujunes tema elukerja keskpunktiks. Need õppetunnid aitasid tal ü transitionoida joonistaja õpilasest kunstnikuks, kes on võimeline vangistama loomaelus olevad vaiksed detailid.

Kunstiline tegevus Euroopas ja Ameerikas

Howe professionaalne elukülg viis ta Pariisi, kus ta veetis aega vangistades Normandiia vaikset ja rühvelikku elu. Ta püüdis mõista maaseituse olemust läbi selle kõige lihtsamate subjektiide. Selle intensiivse õppimisperioodi jooks दौरान viisid tema rötendused läbi Hollandi. Need Euroopa kogemused aitasid laiendada tema kunstilist vaadet nii maastiku kui ka nende loomade vastu, kes seda maastikku täitsid.

1893. aastal naasid ta Ameerika Ühendusriikidesse. Ta alustas oma teekonda avades stuudio New York City kohal, kindlestades oma kohalolu žaambulikus linnakeskuses. Tema fookus püsis siiski loodusmaailmal, isegi kui ta liikus läbi erinevate professionaalsete ringkondade. Lõpuks sai ta osaliseks Bronxville'is kunstikoloonia asutamisel, aidates luua pühendatud ruumi, kuhu kunstnikud said koguneda ja koos töötada.

Auhinnad ja professionaalne tunnustus

Howe’s võime vangustada karjastiku vaikset väärikust ja maaseituse valgust tõi talle kogu tema elameetrika jooksul märkimisväärset tunnustust. Tema talent leidis esmakordselt suurel laval kaja, kui 1888. aastal pälvis ta kolmanda klassi medal Pariisi Salongis. See varane edu jägi järglaseks mitmed prestiižsed auhinnad USA-s. Aastal 1890 pälvis ta Pennsylvania Fine Kunstide Akadeemia Temple kuldkleepi ning aastaks 1893 oli ta kindlustanud oma kohta Chicagos toimunud Maailma kolumbiaanlikul ekspositsioonil.

Tema maine kasvas pidevalt läbi sajandivahetuse. Aastal 1895 pälvis ta pronksmedali Atlantas toimunud Cotton States and International Expositionil ning hiljem, 1901. aastal, pälvis ta hõbemedali Buffalos toimunud Pan-American Expositionil. Need tunnustused peegeldasid karjääri, mis oli pühendatud looduse maailma vaatlemisele otseotset ja ausalt silmaga. Tema professionaalne staatuse kinnistus toimus, kui 1897. aastal valiti ta National Academy's liimeks.

Ehkki tema rahvusvaheline maine sai kõige suurema kaja 1899. aastal, mil talle kuulutati Prantsusmaa auastatuseks Lõhnatõusu rüütel (Chevalier de la Légion d'honneur). See eristus oli tunnustus tema sügavamale arusaale tema teemade kohta; tema oskus karjastiku maaliamas oli nii sügav, et ta võitis selle kõrge au, mida Prantsusmaa talle omastas. Ta jäi kunstiringkonnas austatud figuuriks, tuntud oma tehnilise täpsuse ja pühendumuse poolest pastoraalse elu vastu.

Tehnika ja stiil

Howe leidis oma elueesmärgi maaseelusu rahulisest rütmist. Tema kunstiline fookus suunas paesilt looduse ja selle elupõlve täitvate loomade poole, spetsialiseerudes eriti karjatalu loomade kirjeldamises. Tal oli erilinelemad sügav side naudiga ja sheep-sugistavate loomadega, keskutades oma kompositsioonid sageli põlvkondade ja karjade loomulikkusele, nende loomulikus keskkonnas. See loomadega seotud pühendumus tegi temast pastoraalse elu tõelise meistri, kes suutis pinda nii niidulil kui ka murul asuvate olendite vankat ja igavesti oleva olemuse.

Tema lähenemine maaliimile ühendas tonalismi pehmed, atmosfäärilised omadused realismiga, mis pakkusid tegelikkuse täpsust. Ta püüdis tabada õhu häälestust ja olemust, kasutades sageli pehmet, kuldset valgust, mis näis emitatavaks otse kangaast.

See valguse käitlemine lõi tema kompositsioonides sooja ja rahustava atmosfääri. Howe oli tekstuuride suhtes äärmiselt täpne; tema pintel kartsusid suure täpsusega nii härja karvane tekstuur kui ka õhuke niiskus murul. See detailide rikkalik käitlemine võimaldas tal portretteerida looduse füüsilist reaalsust, säilitades samal ajal sügava, lummava ja rahu täis meeleolu.

• Lyme Pastures, uures 1920

The Old Lyme Art Colony

Connecticut'i vaikikus Old Lyme'i maastikus leidis Howe kogukonna, mis peegeldas tema oma sügavaid sidemeid maaga. Ta sai keskseks figuuriks kunstikoloonias, mis kumpulines Florence Griswoldi majutusasutus ümber. Koos Henry Ward Rangeriga aideti seda kunstikogemust muuta oluliseks jõudeks amerikoolikus kunstis. Howe kohalolu Old Lyme'is ei olnud pelgalt professionaalne; see oli sügavalt isiklik. Nooremad kunstnikud, kes koloonia läbi liikusid, vaatasid teda sageli armastusega ning kutsusid teda "uncle" ehk uncle'iks tema stabiilse ja heareloomatuse tõttu, mida ta nende seas pakkus.

Tema mõju ulatus kaugele koloonia tavalistest sotsiaalsetest sidemetest. Tema positsioon kunstilises kogumuses kinnitas tema valimine Rahvuslikku Akadeemiasse. See tunnustus peegeldas austust, mille ta oli teeninud läbi aastate persepidava tähelepanelduse ja suurepärase oskuse. Kuigi teda tunti tema võimetuse eest vangistada karjastiku olemust ja pastoraalseid vaateid, oli tema roll Old Lyme'is määratletud mentorlusega ja stabiilsusega, mida ta pakkus uue põrguja kunstnike generatsioonile, kes otsisid oma teed Connecticut'i ranniku valgusest.